Loomulikult ei ole ühe rehvi purunemisel mõtet osta uut komplekti ja seetõttu anname veidi nõu, kuidas üks või kaks uut rehvi vanasse komplekti kõige turvalisemalt sobitada.

Kui kõiki rehve välja ei vaheta, siis soovitame välja vahetada paarides, kuid kui see ei ole võimalik, siis soovitame uue rehvi panna paari rehviga, millel on kõige sügavam muster ja roteerida mõlemad rehvid auto tagarehvideks

Kui ostad 2 uut rehvi, tasub mõlemad panna auto tagurehvideks, kuna seal pakuvad nad autole manööverdamisel rohkem stabiilsust. Üheainsa rehvi välja vahetamine roteerimiseta kahjustab auto vedrustussüsteemi ja käigusüsteemi ning põhjustab kõikide rehvide edaspidise ebaühtlase kulumise.

Ära paigalda autole samaaegselt talve- ja suverehve, nii vähendad auto manööverdamisvõimet ja sõidustabiilsust. Talverehvide kummi optimaalne pidamine on alates 7℃ ning nende kasutamine soojemates tingimustes võib põhjustada enneaegse läbikulumise.

Naelrehvidel on asfaldil vähendatud pidurdusvõime.

Uuemad rehvid peaksid kestma umbes 50 000 – 80 000 kilomeetrit. Michelini ja Continentali rehvide tootjate sõnul kestavad nende rehvid umbes 10 aastat, soovitusega, et pärast 5. kasutusaastat tuleb viia rehvid iga aastas ülevaatusele.

Kui ostad kasutatud rehve, veendu, et ostad usaldusväärselt allikalt ning lase pädeval mehaanikul nende seisukord üle kontrollida.

Talverehvid – Nael- ja lamellrehvid

Naelrehvid on olnud pikka aega talviseks sõitmiseks juhtide soosituim rehvi tüüp. Naelrehvidel on rehvi kummi sisse sisestatud metallist majutuses olevad volframkarbiid pulgakesed, mis kuluvad sarnasel kiirusel kui kulub rehvi kumm. Volframkarbiid on tugevamast metallist kui ümberolev majutus ning seega kulub ta veidi aeglasemalt ning rehvist jäävad välja paistma volframi naelad. Naelrehvi tuleks vahetada kui kummil on näha vastavad kulumise märgised või on enamus naelad välja tulnud. Keskmiselt on ühel naelrehvil 80-100 naela.

Naelrehvide suur miinus on, et tavalisel asvaldil on neil vähendatud pidurdusvõime, kuna naelad vähendavad kummi kontaktpinda teega ning pidurdamisel on nende efekt pigem sarnane vägivaldsele libisemisele.

Viimase aastakümnega on lamellrehvid kogunud omajagu populaarsust. Naelte asemel on lamellidel ära kasutatud arengut materjaliteaduses, et valmistada lumel ja jääl rohkem haakuvaid kummisegusid, sügavamat mustrit kui ka keerulisemaid mustritüüpe. Lamellrehvide eelis on, et kumm säilitab külmades tingimustes paindlikkuse, mis võimaldab ühtlast ja pidevat kontaktpinda teega. Naelte puudumise tõttu on lamellid kuival asfaldil rohkem haakuvad ning kulutavad ka asfaldit vähem.

Üldiselt on materjaliteaduse ja tehnoloogia areng teinud lamellid peaagu sama haakuvaks kui naelrehvid, kuid erandiks jääb puhas kiilasjää.

Lõppkokkuvõttes on lamellide või naelrehvide valik siiski iga juhi enda teha.

Maanteeameti on sätestanud nõuded rehvi mustri sügavuse kohta. Rehvi mustri sügavust mõõdetakse rehvi mustri kesksoones.

  • Talverehv – minimaalne 3,0 mm, soovitatavalt 4,0-5,0 mm
  • Suverehv – minimaalne 1,6 mm, soovitatavalt 3,0-4,0 mm

Rõhk

Õige rehvirõhk tagab auto parema juhtimisvõime ja efektiivsema kütusekulu ning vähendab rehvi kulumise kiirust. Igapäevase sõitmise puhul tuleks rehvirõhku kontrollida vähemalt 2 korda kuus ehk iga teise nädala järel. Ära unusta rehvirõhku kontrollida ka varurehvil, sest tühi varurehv ei ole varurehv.

Rehvi soovitatud rõhku saab lugeda auto juhi ukse lukustuskoha siseküljel olevalt sildilt või auto kasutusjuhendist. Kuna enamikku rehve saab kasutada rohkem kui ühel autol, soovitame rehvi standardrõhu määramisel lähtuda eelkõige konkreetse auto kasutusjuhendist.

Kuidas kontrollida/mõõta rehvirõhku?

Sõites tõuseb rehvis olev rõhk kummi elastsuse ja teega hõõrdumise tõttu ning seetõttu tuleb täpse rehvirõhu saamiseks rehve kontrollida siis, kui nad on “külmad” ehk kui autoga pole sõidetud umbes 3 tundi.

Arusaadav, et paljudel pole kodus rehvirõhu kontrollimiseks manomeetrit või kompressorit ja kuna tanklas 3 tundi aurude käes ootamine isutab väheseid, soovitame rahulikult sõita lähimasse tanklasse ja seal rõhk paika timmida. Kui nii käituda, peaks “sooja” ja “külma” rehvi rõhu erinevus olema tühine.

Tänu modernsele tehnoloogiale ja materjaliteaduse on rehvide struktuur ja koostis arenenud nii kaugele, et rehv peab olema ligi 50% tühi, et alarõhk oleks silmaga nähtav. Sellegipoolest võib igal rehvil arvestada osmoosist tuleneva rehvirõhu langusega, mis on iga kuu umbes 2 kuni 5%.

Rehvi rõhk muutub ka välistemperatuuri mõjul, 5-kraadine välistemperatuuri muutus põhjustab umbes 2% rehvirõhu muutuse.

Alarõhk

Kui rehv on tühi, vajub ta lössi ning suureneb nii rehvi kui ka sõiduki kontaktpind teega. Rehvi lõtvuse tõttu halveneb sõiduki manööverdamisvõime ja rehvi kulumisühtlus. Alarõhuga rehvid kuluvad rohkem rehvi äärtest.

Kui rehvrõhk on umbes 20% alla soovitatu, võib sõiduki kütusekulu kasvada 5% ja rehvi kulumiskiirus kuni 25%. Kui üle 20% alarõhuga sõita pikemat aega, võib kummi elastsuse ja teega hõõrdumise tõttu tekkiv kuumus rehvi lõpuks hävitada.

Kui sõita täiesti tühja rehviga, kahjustub auto velg, mille hind ületab kindlasti rehvi oma.

Ülerõhk

Ülerõhuga rehv on pingul ja jäik ning väheneb nii rehvi kui ka sõiduki kontaktpind teega. Kõige rohkem mõjutab ülerõhk sõiduki juhtimisvõimet vihmase või jäise ilmaga, kuna suureneb juhtimisvõime kaotamise või vesiliu tõenäosus.

Ülerõhuga rehvid kuluvad rohkem rehvi keskosast. Kuna ülerõhuga rehv on jäik, võivad juba 20% ülerõhuga rehvi kahjustada ka keskmised ja suuremad teeaugud. Kuiva ilmaga on ülerõhuga rehvidel järsem manööverdamisvõime parem sõidustabiilsus, kuid seda vaid teatud piirini.

Balansseerimine

Rehve balanseeritakse, kuna pööreldes võib rehvil olla ebasümmeetriline massikese, mille tõttu see hakkab vibreerima ja loperdama. Balansseerimata rehv kulub ebaühtlaselt ning vähendab nii auto sõidustabiilsust kui ka amortisaatorite eluiga. Rehvide balansseerimisel kinnitatakse velje siseküljele grammraskusi, et saavutada rehvile tasakaal. Tavasõiduki rehve saab lasta balansseerida iga vähegi tõsisema automehaaniku töökojas.